FINIŠ

1. Mida õppisid? Õppisin end tänu blogile paremini väljendama ja sain nii mõndagi enda kohta teada. Samuti seda, et sõnavabadus pole litsents lollustele.(mitte, et ma seda enne ei teadnud, aga tahtsin selle siiski välja tuua) 

2. Mis oli keeruline? Esialgu oli keeruline harjuda mõttega, et pean iga nädal blogima. Tegelikult siinkohal oli asi inimlikus laiskuses. Sest tavaliselt, kui antakse kodutöö, siis peale töö esitamist saad selle kaelast ära...linnuke kirjas-tehtud! Kuid blogimine oli midagi uut. See oli pidev protsess. Üks väga pikkkkk kodutöö. Kuid muutsin oma suhtumist ja üks hetk avastasin, et sellest oli saanud minu jaoks väga meeldiva harjumus. Lõpp hea, kõik hea! Keeruliseks ostusid minu jaoks ka osad tekstid, mis õppjõud lugeda andis. Parajad pähklid. Mõne puhul puudus mul jõud ja oskus see pähekel katki hammustada. 

3. Mis meeldis? Neljapäevast sai mu lemmikpäev nädalas. Nauditav oli kuulata Karuema juttu ja tema lugusid elust enesest. Minu jaoks oli kõige parem osa see, et meie õppejõud suhtus meisse kui inimestesse. Ta ei võtnud meid kui igat järgnevat auditooriumi, kus ta oma materjali peab ette kandma. Hoolimata 200-pealisest auditooriumist, püüdis ta meieni jõuda ja meiega suhestuda. See oli loeng inimeselt inimesele. Suuur suuur aitäh selle eest! Samuti plusspunktid selle eest, et loengus ei tohtinud läpakat ega muid tehnoloogilisi vidinaid kasutada. Mõttetud segajad. See andis õpilastele võimaluse kasutada oma aju ja keskenduda õppejõule. 

4. Mida kursusel teisiti korraldada? Mitte kui midagi.

Päikest,
A.

PS. Olen ka selle üle väga uhke, et mu blogi lehevaatamiste arv alates algusest on 526! Aitäh kõigile, kellel on olnud mahti lugeda :)

Lõpusirge

Eelviimases loengus Vaatasime, Arutasime ja Kuulasime....ehk loengu teemaks oli meie pildistamisprojekt.

Vaatasime-tudengite parimaid jäädvustusi suurel ekraanil(peaaegu nagu kinos, popcorn oli puudu). Huvitav oli jälgida, mida ja mis nurga alt oli pildistatud. Jäädvustatud oli nii esemeid, inimesi kui ka seintele kirjutatud sõnumeid. Neid asju/situatsioone ei pruugi esmapilgul tähelegi panna. See ülesanne nö avas meie silmad. Tänapäeva inimestel on tihtipeale kiire ja sellised väikesed detailid-sõnumid, mis ütlevad meie ühiskonna kohta nii mõndagi ning mis annaksid palju mõtlemisainet, võivad meil märkamata jääda.

Arutasime-seda kuidas need pildid meid kõnetavad ja kui ´´kolepaha´´ on graffiti(osade inimese arvates). Miks sodida seintele, kui sul on olemas paber? Seinad on nagu joonistusplokk ja aerosoolvärvid pliiats. Ma arvan, et graffiti on osade inimeste viis end välja elada või oma sõnumit teistega jagada. Nad ei taha sahtlisse joonistada/kirjutada, vaid teisi sellega mingil moel kõnetada. Muidugi ma ei sooviks enda maja seinu avalikuks joonistusplokiks teha, kuid....õppejõud rääkis meile, et ühes USA linnas, mille nime ma ei mäleta, oli spetsiaalselt graffitite tegemiseks mõeldud seid, kus inimesed said rahus aerosoolivärvidega mässata trahvi saamata. Geniaalne lahendus selle linna poolt, mille nime ma ei mäleta!

Kuulasime-tähelepanelikult Karuema! :)

Homme ongi juba viimane ühiskond ning kommunikatsioon loeng. Gonna miss that class!

Päikest,
A.

Kas inimesed mahuvad ikka poodi ära?

Olen oma blogis kirjutanud nii konsumerismist, rahast kui ka läbi viidud vaatlusest ostukeskuses. Paneme need teemad nüüd kokku? Jõuluuud ja kingituseeed!

Jõulude eel on ostukeskused kui lahinguväljad. Poed on pungil rahvast täis ja tavapäraste toidukaupade ostmine võib kujuneda tõeliseks katsumuseks. Valid endale kommiletis õhtuseks maiustamiseks midagi maitsvat, kui eikusagilt ilmub puhvis sulejopega tädi, kes püüab sinust mööduda oma tuhandete ostukottide ja kaupu täis korviga. Kas ma mainisin, et see kõik toimub imekitsas vehes, kuhu on asetatud veel lisastend kommikarpide ja muu träniga. Milleks? Ikka selleks, et inimene mitte mingil juhul sealt vahekäigust mööda ei mahuks ja kauba ostukorvi asetaks või stendi ümber lükkaks? Ilmselt üritatakse inimese närvid ja füüsiline vorm proovile panna. Kas ja kui palju ostukotte jaksad sina sellest poest välja tarida? Või annad alla nähes neid lõputuid kassasabasid? 

Aga ei anna alla ühti! Inimene läheb ikka poodi oma saagile järgi! Lugesin hiljuti Päevalehe arklit, kus tõstatati küsimus, et kui palju inimesed raha kulutavad jõuludel ja aastavahetusel. Artiklit saad lugeda siit. 

´´2012. aastal kulutasid eestlased Statistikaameti andmetel jõulude ja aastavaetuse ajal 426 731 065 eurot. See teeb 332 eurot inimese kohta(rahvaarv 2012. aastal oli 1 286 540), mis kauplustesse jäeti.´´

Šoppama?

A.

Kommunikatsioon meie ümber ehk projekt kaamerad välja

                             Eksootilised jutustajad

Tänapäeva probleemid?

Projekt: vaatlus poes

Ülesandeks oli vaadelda ja analüüsida ühe perekonna osturetke. Seadsin teisipäeval 03.12 sammud Kristiine Prismasse. Oma tevise tõttu pidin ülesannet üksinda lahendama ja seetõttu ei olnud mul võimalik hargneda ning pilti saada tervest perekonnast. Vaatlus võttis aega 30-40 minutit.

Õnneks ei pidanud kaua ootama, kui poodi sisenes üks perekond-ema, isa ja nende teismeline tütar. Isa võttis käruga manööverdamise enda peale. Esimesena kadusid ema ja laps ajakirjariiuli vahele. Perekonnal tundus kiire olevat, kuna poes liiguti võrdlemisi tempokalt. Edasi suundus perekond puu-ja juurvilja leti poole. Enne seda jõudis tüdruku pilku püüda allahinnatud küünelakid, mis seisid täpselt keset vahekäiku. Isa-ema kärutasid edasi. Korvi leidis tee suur kilekotitäis mandariine ja veel värsket toidukukraami, mida kõike ei jõudnud jälgida. Ema liikus edasi hügeenitarvete letti. Mina jäin isa valvesse. Isa läks oma tütre juurde, kes polnud küünelakkidest kaugemale saanud. Hoolimata pikast valimisest, jäi küünelakk ostmata. Edasi mindi ema otsima, kes oli liikunud juba piimaletti. Sellest perekonnast jäi mulje, et ema on see peamine otsustaja ning isa ennekõike käru valvur. Nii palju, kui ma jälgida jõudsin, siis enamik tooteid, mis ostukorvi pandi, olid kutsuvate kollaste siltidega või ´´hinnagarantiiga´´. Prisma got it right-hinnagarantii toimib! Vähemalt selle perekonna puhul.

See vaatlus oli väga huvitav ja erines kõigist teistest ülikoolis antud ülesannetest. Täitsa põnev spioonitöö. 

Päikest ja lund ja lörtsi, 

A

Virtuaalsete numbrite mäng

Füüsiline või virtuaalne?
1) Sa oled kassas, hoiad 20€ rahatähte enda käes ja annad selle ära kassapidajale. Tagasi saad mõned sendid.
2) Sa oled kassas, hoiad pangakaarti käes, sisestad selle makseterminali, paned pin-koodi ja võtad kaardi makseterminalist.
Kummal juhul tunned, et su väljaminek oli suurem?

Kui võrrelda olukorda, kus inimene peab füüsiliselt midagi väärtuslikku ära andma ja situatsiooni, kus vähenevad virtuaalsed numbrid, siis nö kaotusefekt on suurem esimesel juhul. Tänapäeval on enamik inimesi harjunud kasutama maksevahendina pangakaarti ning peetakse turvalisemaks hoida oma raha sukasääre asemel panagakontos. Nii on vähenenud paberraha ringlus ja virtuaalraha võidutseb. 29. november vaatab mulle Eesti Päevalehes vastu artikkel, et SEB pank tahab maksustada sularahaga arveldamise. Nagu näha, siis see on alles algus. Kuid kas see pole mitte absurdne?

Tihtipeale inimesed maksavad pangakaardiga siin-seal ja kui üks hetk oma konto jääki vaatavad, siis vajub suu ammuli. Kuhu kõik raha kadus?! Kulutatakse kergekäeliselt ja ei tajuta kui palju raha tegelikult läheb.

David Icke: ´´Enamik inimesi ei ole teadlikud, et raha, mida sa justkui näed oma pangakontol, tegelikult ei eksisteeri. Need on digitaalsed numbrid arvutiekraanil. Pangad loovad neid numbreid tühjast õhust ja küsivad intresse. Füüsilisel kujul on olemas ainult umbes 5% rahast, kõik ülejäänud on ainult numbrid arvutiekraanil.´´ Huvitav artikkel, mis paneb mõtlema ja analüüsima enda ümber toimuvat. Artlikli leiad siit. 

Jään endale kindlaks: ikka päikest :)
A.

Konsumerism kui haigus või näiline õnn?

Abdur Raheem Green väidab, et inimestel on erinev arusaam sellest, mis on elus kõige olulisem. Kui tänapäeval inimeste käest küsida, mis teeb neid õnnelikuks, siis enamik vastaks raha ja jõukus. Edu=raha=õnn. Üheks peamiseks põhjuseks võib pidada seda, et tänapäeva ühiskond on fokuseeritud tarbimisele. Kas konsumerismi võib pidada meie ühiskonna haiguseks ja hukatuseks?

Väärtused, arusaamad ja usk mõjutavad inimest terve elu. Kui laps kasvab ühiskonnas, mille loomulikuks osaks on tarbimine ja põhiväärtuseks on raha, siis sellele vastavalt kujuneb ka lapse maailmapilt. Veronika Kalmus:´´Konsumerism seostub olulisel määral ka vanusega: mida noorem inimene,seda konsumeristlikum.´´ 

Õnn ja konsumerism. Tarbimisühiskond on üles ehitatud ´´ilusatele valedele´´. Kui reklaamis on inimene uue auto või käekoti üle niiiiii õnnelik, siis peaks see ka mind kui ostjat õnnelikuks tegema...Kes ei tahks olla õnnelik? Inimestele tekitatakse näiline vajadus toodete ja teenuste järgi. Üldjuhul inimesed ei teadvusta endale seda ja püüavad täita seda tühimikku. Inimene on rahulolematu ja januneb millegi rohkema ja parema järele. Mida rohkem inimesel on, seda rohkem ta ihaldab. Suurushullustus








Päikest, 
A.

Mirror, mirror on the wall..

See postitus ei puuduta küll kursuse materjali, aga nägin üht videot, mis oli nii inspireeriv, et pean seda teiega jagama. Võrratu video näitamaks inimestele kui enesekriitilised nad on. Kui teised panevad tähele su häid külgi, siis inimene ise ei märka neid ja rõhutab pigem neid, mis talle endale ei meeldi.

Inimesed on ühiskonna surve all, kus luuakse ilustandardid, mis on absurdsed! Kui ajakirjades, reklaamised, jne esitletakse naisi/mehi, kes on ideaalse figuuriga ja perfektsete näojoontega, siis vaevalt, et see tekitab mõnes naises/mehes suurt enesekindlust. Päriselus ei saa ju kasutada photoshopi. Või siiski saab? http://www.zdouf.com/944/real-life-people-who-have-become-dolls-2/
Eks kõigile on tuttav Barbie ja Ken. Aga kui sulle tänaval selline ´´elus nukk´´ vastu jalutaks? Pärsi kõhe!? Minu arust on see täiesti ebanormaalne, kui kaugele inimesed oma välimuse muutmisega minna võivad.

Ükski Päris Inimene ei ole veatu naha, jume, pikkuse ega kaaluga. Kõigil on oma nö iluvead, mis tegelikult teevadki kõik inimesed ainulaadseks ja ilusaks. Seda tuleb lihtsalt osata hinnata ja näha!

Palju päikest :)
A

Näoraamat

Kui 22-aastane noormees ütleb ära miljardist, siis peavad ta ambitsioonid ja enesekindlus olema võnkumatud. Mark Zuckerberg-the kid who turned down $ 1 billion! Geenius, kes lõi võrgustiku, mis on tänapäeval enamikule inimestele vältimatu osa päevast.

Liitumine on tasuta, süsteem kegesti mõistetav ja lihtne-ideaalne sõltuvust tekitav suhtlusvõrgustik! Kui algul teed kasutaja potentsiaalsest huvist, siis mõne aja möödudes avastad enda 1 tunni jooksul mitu korda sisse ja välja logimast (vähemalt minu puhul peab see paika).
Facebookis on nii mugav suhelda sõprade/tuttavate/sugulastega, näha millega nad tegelevad, olla kursis sündmustega jne. Tavakasutajal on Facebookis u 130´´sõpra´´. Mitme Facebooki ´´sõbraga´´ nad reaalses elus suhtlevad? Mitu sõpra on sinu Facebooki sõbralistis? Ilmselt rohkem kui päriselus. Või siis on ´´sõber´´ omandanud tänapäeva ühiskonnas uue tähenduse. Sõber-inimene, keda sa oled paar korda oma elu jooksul näinud?

Kultuur on meie elamise ja olemise viis. Kas Facebooki võib siis pidada tänapäeva globaalseks kultuuriks?

A

Veebibeebid. Like? Dislike?

Internet on igavesti tore asi. Kuid ei ole head ilma halvata. Internetipettused, andmete ärakasutamine, Internetis varitsevad pedofiilid jne.

Kindlasti on su Facebooki sõbralistis inimesi, kes postitavad pilte oma lastest või beebidest. ´´Meie väike armsake!´´. Niisiis paljud väikselapsed seotakse Internetiga vahetult peale ilmaletulekut. Siinkohal võrdleksin Facebooki sünnitusmajaga, kus iga uustulnuk virutaalkeskkonda registreeritakse. Vanemad ilmselgelt ei taha selle teoga kellelegi halba teha. Pigem on nende sooviks oma rõõmu kõigiga jagada. Kuid kas nad ei tee sellega karuteenet nii endale kui ka lapsele?

Meedias on palju kõneainet pakkunud teema:´´laps ja Internet´´. Põhirõhk on sellel, et vanemad peaksid lastel silma peal hoidma ja jälgima kellega nad Interneti vahendusel suhtlevad. Kuid kas keegi ei peaks ka vanematel nö silma peal hoidma?

Internetis liigub igasuguseid inimesi. Sa ei või kunagi teada, kes istub teisel pool ekraani ja jälgib su tegemisi. Vaevalt, et lapsevanem mõtleb sellele, et ta lapse pilt/pildid võivad ette jääda mõnele väärastunud mõttemaailmaga inimesele. Kuid siiski tuleks enda käest küsida, kas selle pildi või info postitamine on tõesti vajalik? Ja ma arvan, et siinkohal oleks tark tegu üle vaadata oma Internti kontode privaatsusseaded.

Be safe,
A

Ajud ragisema

Inimene on oma loomult laisk ja väldib tegevusi, mis neilt liigset pingutust nõuavad. Mõtlemine on tegevus, mis võib tihtipeale olla kurnav ja stressirohke. Siinkohal on inimeste elu kergemaks tehtud Google abil. Sina küsid ja Google vastab. Ma arvan, et seetõttu ei viitsigi inimesed enam enda peaga nii palju tööd teha. Potentsiaalne vastustegeneraator on ju hõlpsasti kättesaadav! Mõistagi ei toimi see kõikide meie küsimuste ja probleemide puhul. Kuid siiski milleks enda pead vaevata? Las teised teevad seda meie eest...Või kuidas?

Palju lihtsam on panna telekas käima või lasta meelelahtusmaailmal end haarata ja jätta mõttetöö kellegi teise jaoks. Inimene ei vaevu ise oma ajudega tööd tegema, kuna see tehakse nende eest ära. Öeldakse, mis on ´´õige´´ ja mis ´´vale´´. Kuid nii lihtne on selliseid rumalaid inimesi ära kasutada ja mõjutada. Ennekõike juhtida.....Riigi kõige ohtlikumaks vaenlaseks on mõtlev inimene. See aga peaks olema nii mõnelegi inimesele äratuskell!

Õnneks Kaja Tamepere rõhutas lonegus, et tema eesmärk on meist teha mõtlevaid ja analüüsivõimelisi inimesi.

Jaa see blogi...hakkan vaikselt mõistma selle vajalikkust.

Päikest,
A

Interneti orjad?

70ndate alguses loodi projekt, mille eesmärgiks oli luua andmesidevõrk. Selle tulemuseks oli Interneti teke. Algselt oli Interneti kättesaadavus väike ja mõledud kasutamiseks teadusasutusetele ning ülikoolidele. 1990ndate alguses muutus Internet kättesaadavamaks ja süsteemide võrk hakkas kiiresti arenema. Tollel ajal ei olnud inimesetel ilmselt õrna aimugi, kui suureks Interneti mõju ja roll kasvada võib. 

Üks päev ilma Internetita-tundub suhteliselt keerukas, vahest isegi võimatuna näiv ülesanne. Sellest on saanud inimeste igapäeva loomulik osa. Inimestel on vaja saata tööalaseid meile, otsida infot koolireferaadi jaoks, suhtlusvõrgustikes toimuvaga end kursis hoida jne. 

Nutitelefon-asi, mis on enamikul inimestel käeulatuses. Kuid miks? Vahel tekib selline tunne, et see vidin kontrollib meie elu. Sa kuuled/tunned oma telefoni vibreerimist ja haarad automaatselt selle järgi. Ma arvan, et inimeste alateadvusesse on sisse kodeeritud kas siis selline ootus või meeldivsutunne, mis neid valdab, kui nende telefon heliseb/vibreerib. See tekitab tunde, et oled populaarne ja sinuga tahetakse suhelda. Kuuled seda tuttavat kõlli oma telefonis, lootes, et keegi on su Facbooki staatust likenud, sulle kirja kirjutanud või uue sõbrakutse saatnud. 

Eksperiment
Isegi sõpradega välja minnes ei suuda osad sõbrad nutitelefoni ´´võludele´´ vastu panna....Läksime üks kord sõbrannadega välja sööma ja tegime sellise diili, et kõik panevad oma telefonid laua keskele ja see, kes esimesena ´´murdub´´ ning oma telefoni haarab, maksab kõikide toiduarved kinni. Kahjuks ma ei mäletagi täpselt kuidas see lugu lõppes ja kes meist kõige nõrgem oli, kuid soovitan seda väiksest eksperimenti proovida ;) 

Päikest, 

A.

Start

Alustaksin siis põhiküsimusega: kes?

Olen Anete ning õpin reklaami ja imagoloogiat. Ei saa ennast lugeda päris esmakursuslaseks, kuna juba eelmisel aastal võtsin selle eriala aineid. Niisiis olen 1,5. Vanust on mul ka piisavalt. Olen juba 20 aastat hapnikust süsihappegaasi teinud. Olen elavaloomuga neiu, kes armastab huumorit, päikest ja veel paljusid asju. Kui neid nimetama hakkaksin, siis ilmselt ei saaks ma täna niipea õhtale. Nii et loodan, et sellest teile alustuseks piisab. 

Miks blogi? 

Blogi sai/saab alguse tänu ülikooli kursusele: kommunikatsioon ja ühiskond. Mitu aastat tagasi üritasin ka blogi pidada, kuid see üritus läks vett vedama. Loodan ja usun, et kohusetunne, ainepunktid ja enesedistsipliin hoiavad selle blogi aktiivsena. Kuid eks näis...äkki blogimine siiski on midagi minu jaoks.

Miks kursus?

Võtsin kommunikatsioon ja ühiskonna kursuse, kuna see on üks kohustuslikest ainetest meie erialal. Õnneks pole ma siiani pidanud pettuma peaaegu üheski meie eriala aines. Ning esimese loengu põhjal võin öelda, et see kurus ilmselt platseerub mu lemmikainete edetabelisse (mõtteline tabel, kus on minu jaoks kõige paeluvamad ja huvitavamad lonegud). Loodan, et kursusel saan vajalikke ja uusi teadmisi nii inimeste omavahelise kui ka ühiskonnas toimuva suhtluse kohta. 

Loodan, et postitus oli paraja pikkusega, et jaksasite järge pidada. Varsti jälle (loodetavasti) :D

Päikest, 

A.